Õnn vaatas Armastust heldinud pilgul... Armidest võrseid ajavad lilled lohutaksid ka kõige muserdatumat südant, takistades Leina ja Kaotust.
"Harjumatu on tunda," ütles Armastus jälle naeratavat pilku Õnne poole pöörates ja sisimas Lootust tänades, kuid teades, et edaspidi on Hirm alati ta lähedal valvamas, sest ka tema ei tahtnud, et Armastus peaks veelkord üle elama mõõgad südames või pisarad silmades...
Kaotus ja Lein läksid, sest nad ei näinud enam vajadust jääda..
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar