Ma tahan jääda vait ja olla täitsa tasa..
Mu soove võiksid silmist lugeda..
Pea paneks vaikselt üle oma padja
Ja.. Tahaks.. Ainult magada..

Sina seni minu käsi hoia
Masseeri jalgu, pead paita..
Ole tasa.. Ole täitsa tasa..
Vaid nii võib homne alata..

Ma jään teepervele..

Inimesed vahetuvad,
Kuid kõnnime ikka samu radu.

Ma püüan teha teisiti,
Muuta pilvi kohevamaks
Ja tuule sosinate meldoodiat salalikumaks.

Sa astud jälle lompidesse,
Tood vabanduseks samu sõnu.

Ma ei julge enam mõelda,
Unistada,
Et ehk siiski sirelid õitsevad homme uuesti
ja et iga vihmapiisk
meenutab Sulle mind.

Jah,
Alati valus,
Ma teadsin,
tean.

Tahan,et ütleksid,
Et Su jalad on valusad
Ja Sa ei jaksa enam komistada.

Ära mine niisama.
On pime
Ja ma ei märka kui kaod,
Sest Sa ei hoia mu kätt.

Üksainus päev..

Mõned päevad on nagu Ootamine... Et midagi juhtuks, et mõnigi närv kuskil tuikaks, või et keegi tuleks ja küsiks " kas ma tohin sulle teha pai?".
Mõned aga on nagu Keeristorm.. Sa ei tea, kuidas see kõik algas, aga ühel hetkel sa ei mahu endasse ära.. Pea oleks nagu jooksvaid ja läbisegi karjuvaid mõtteid täis ning sul puudub täiesti ettekujutlus, kuidas neid integreerida, lahutada või liita, et iseendaga jälle sõbraks saada...
Mõned päevad on aga nagu Äike.. Müristamisel ei ole otsa ega äärt, kõik ärritab ja kõlab maailma lõpuna ja selle asemel, et püüda midagi parandada, jagub jõudu ainult müristamiseks..
Mõned päevad on nagu Paus.. Sa ei teegi midagi, sest olemine iseenesest võtab kõik jõuvarud ja jääb üle ainult loota, et homne on parem.. Siis ei jaksaks isegi paid vastu võtta..
Mõned on nagu Sügisvihm.. Mõnikord tahaks nutta enda eest, mõnikord sinu, nagu iseenda eest..
Mõned päevad on nagu Jaapani Õudusfilm.. Alati, kui arvad, et õud on nüüd möödas ja enam hirmsamaks minna ei saa, oskavad nad üllatada ja saa jälle leiad ennast ulmest..
Mõned päevad on nagu Maasikad Vahukoorega.. Kui nad on seeditud, ei mõtle sa nende peale enam, sest nad on otsas... Mõnikord harva küll tuikab meeltesse, et tahaks veel, kuid siis on ikaldus ja ei ole anda...


Aga on olemas üksainus päev, mis omistab kõikidele päevadele väärtuse, mõtte ja vajalikkuse. See päev on Armastus, mis värvib kõikide möödunud päevade mõtetuse vikerkaarevärvidesse ja iga päev minevikust on justkui sillerdav klaasikillumäng Tema silmades..
Seda päeva ootama jäädes,
K.

"Kuidas ma saan naerda, kui mu süda on loobitud kildudeks ja iga killu peal on eraldi trambitud, kindlustamaks, et enam kunagi ei saaks seda enam üheks tervikuks sulatada?", küsis Tüdruk ahastavalt Tuleviku käest. " Kuidas ma lähen edasi, kui mu reisipaunas on rohkem Valu, kui ma kanda jaksan? Miks ma küll lasin Lootusel ennast lollitada ja uskusin, et ükspäev on parem? Miks ma uskusin Õnne, kes lubas, et ta enam ei jäta mind? Miks ma uskusin Armastust, et Andestus on võti temani? Miks ma nüüd ei ole õnnelik, miks mind ei armastata, miks mul ei ole millelegi loota, uskuda või toetuda?!", ei suutnud ta uskuda justkui tema vastu sepitsetud vandenõud ja nuttes kogu Elu raskuse all põlvili kukkudes. Pisaraid pühkides võttis tulevik Tüdruku oma tugevatele kätele. " Tule, ma kannan su ära. Ma tutvustan sulle Vabadust."
" Ma ei taha tutvuda! Ma tahan lennata koos kotkastega, mitte elada koos kanadega! Tahan armastada ja olla armastatud! Tahan, et keegi nõuaks Eilse käest välja kõik minu õnnekillud ja mulle need Homsesse järele tooks, et keegi suudaks kodustada Õnne ja Armastuse, mitte mingit Vabadust! Mida ma hakkan peale Vabadusega, kui ma suudan selle täita ainult Üksinduse ja Kaosega?!", karjus Tüdruk, püüdes lahti rabeleda raudsest haardest, kuid Tulevik ei andnud järele.. Ta oli otsustanud. Aeg mängis kaasa ja aeglustas pöörlejaid, kuni valge, udusarnane ajakangas peaaegu seisma jäi, et tekitada vajalik Paus.
Tuul oli külm ja justnagu tahtis rebida veel viimast, mis alles oli jäänud kunagisest suurest hingest. Vihm langes pladisedes tänavasillutisele, laskmata ennast häirida kahest varjust, kes nagu ei paistnudki otsivat ulualust.. Nad olid teel.

Ma lähen...

***

Ma lähen, võõrad jäljed jäävad liiva,
Tean, olen hull, tean meeletu, mis siis?
Mind ära hüüa, sõnad enam mind ei riiva
Ja ära ütle, et see on kapriis.
Ma lähen, valus naer teeb tuules ringe
ja hea, et minu silmi sa ei näe.
Ma lähen, ära piilu minu hinge
sealt eespoolt udust keegi andis käe.

Ma lähen.
Petsin ennast, sind ja maailma.
Sa talud, tean, su all on kindel pind.
Seal eespool meres miski hakkas silma
Ja ma ei jää.
Ei võta kaasa sind.

Tagore lummuses...

--Keskööl lausus isehakanud askeet:
-----"Nüüd on aeg loobuda kodust ja otsida Jumalat.
Ah, kes on mind hoidnud siin meelepettes nii kaua?"
-----Jumal sosistas: "Mina", kuid mees ei kuulnud.
-----Lapsuke rinnal uinunud, lamas ta naine,
rahulikult magades sängi ühel poolel.
-----Mees küsis: "Kes te olete, kes te sõgestasite mind nii kaua?"
-----Hääl ütles taas : "Nemad on Jumal", kuid tema ei kuulnud seda.
-----Lapsuke hüüatas unes, surudes end hellalt vastu ema.
-----Jumal käsutas: "Peatu, sõge, ära jäta oma kodu!",
kuid tema ikka ei kuulnud.
-----Jumal ohkas ja kaebas: "Miks mu teener rändab otsima mind,
hüljates minu?"

Kummaline maailm...

Sündides on meil kõik olemas- usk endasse, armastus, usaldus, eneseväärikus, meie ise. Ja siis saadetakse meid vanemate juurde, kelledel on juba täislobotoomia tehtud- nad on ennast kaotanud ja neile on selgeks tehtud, et kõige tähtsam siin maailmas on olla ori, elada võlgu, olla üks massist, mitte julgeda erineda, suruda oma emotsioone alla ja süüa rahusteid.. Kõige tähtsam on ju olla normaalne ühiskonna poolt kehtestatud normide järgi..
Ja siis antakse meile beebi, kes on isiksus oma arvamuse ja tunnetega, mida me ju ometi ei respekteeri, sest meie arust on tähtis, et laps kuulaks sõna, sööks talle ettenähtud toitu, läheks meile sobival ajal magama ja jumala eest ei ole tema asi esitada küsimusi või veel hullem- avaldada oma arvamust.. Hästikasvatatud lapsed nii ei tee!
Hästikasvatatud laps tahab rõõmuga sulanduda massi ja saada orjaks, mitte ei vaidle ja ei esita meie meelest küsimusi, milledele vastuseid me ise ammu ei ole otsinud, sest teadmatuses olla on turvaline.
Mitte mõelda on turvaline..


***

Esimene õpitud oskus vanematelt on manipuleerimine. Nad õpivad jonnima, et saada oma tahtmist, nagu meie oleme nendega manipuleerinud, et nad vait oleks, magama jääks, sööks või mängiks omaette... Suurima rõõmuga ostab ema lapsele kommi, saades kätte lubaduse, et viimane näiteks käituks ilusti suguvõsa kokkutulekul, ärilõunal või mõnel veel jubedamal koosviibimisel.. Miks ta ei võiks lihtsalt laps olla.. Nii ei õpeta teda ju teistega arvestama! Lõpptulemus on see, et kui laps on suhtes ja talle sobib nii, siis võib ta vabalt ähvardada ennast ära tappa, kui teine pool peaks tahtma jalga lasta.. Halval juhul ta nii juhtubki, aga siis ei ole süüdi enam ju vanemad vaid sitt mees või naine, et ei osanud hinnata meie võsukese armastust.. Ostetud lapsed ei tea, mis asi on armastus, sest seda ei saa osta..

***
Ja siis õpivad nad valetama, sest meie teeme seda ju iga päev suurima rõõmuga. Räägime neile muinasjutte õnnelike lõppudega, jõuluvanad ja Peeter Paan.. Kured ja kapsalehe all kasvavad lapsed kuulub ju lapsevanema kohustuslikku arsenali.
Lapsevanematel on mingi kummaline arusaam, et laps on veel liiga väeti või loll, et saada aru või kanda tõe raskust oma õlgadel. Sageli me valetame ka selleks, et last niiöelda valust säästa.. Me teeskleme, et meil on kõik hästi ja tunneme uhkust selle üle, et lapsed ei näe meie valu, kurbust ja pettumusi.. Me arvame, et me oleme siis tugevad..
Ja mis see siis meie lastega lõppkokkuvõttes teeb?
Kõigepealt nad valetavad sulle, et mina ausõna ei olnud see, kes selle ilusa vaasi ära lõhkus.. Siis juba jõuab ta järgmisele levelile, hakates valetama iseendale, sest kui sa juba endale suudad midagi selgeks teha, siis ei reeda ju miski sinu käitumisest, et sa valetad. Ja ühel hetkel ei saagi inimene enam aru, kellele ta valetab ja miks.. Ta enam ei tea, kes ta on, sest ta on endale hästi valetanud.. Aga ta oskab suurepäraselt teeselda seni, kuni ta lõpuni läbi põleb... Ja siis hakkab ta ennast uuesti otsima, tarbib narkot, antidepressante või rahusteid, sest miski peab ju aitama tal edasi teeselda.. Oma emotsioonide ja arvamuste väljaütlemine on ikka ju nõrkus küll! Ja kõige raskemaks ülesandeks saabki lõpuks see "olla mina ise"!
Kõigepealt me avastame, et me ei saa kedagi enda ümber usaldada ja kõige hirmsam avastus saab olema veel see, et me ei saa ka iseennast usaldada, sest me oleme õppinud suurepäraselt endale valetama..

*****

Ja kõige kummalisem ongi selle kõige juures see, et me kaotame lõpuks kõik, mis meil sündides olemas oli...
Siis me hakkame ennast uuesti otsima ja kui hästi läheb, siis me leiamegi lõpuks enda üles.. Aga siis hakkab meie elu vaikselt otsa saama. Õnnelik on see, kes leiab ennast uuesti üles, enne kui tal tuleb uuele ringile minna ja jälle otsast alata..
Vaateavad avanevad ja sulguvad ja kedagi ei huvita, miks, sest teadmatus on ikkagi jätkuvalt turvaline...
Veel turvalisem on mingisse elutsükklisse kinni jääda ja elada seda korduvalt läbi, mitte minna edasi järgmisse tsükklisse, sest äkki ma saan jälle haiget.. Äkki ma arenen?!


*****
Julgus on muidugi ka asi, mida igal võimalikul juhul maha tambitakse ja on täiesti tavaline, et inimesed lihtsalt vaatavad pealt, kuidas üks teist peksab, sest keegi pole ju andnud luba sekkuda, või keegi pole käskinud või issakene, äkki saan ise ka peksa, kui vahele lähen..
Me ei lähegi vahele, sest me ei ole enam inimesed, kellele läheb korda teine inimene.. Kui paljud teist lähevad prügikastist toitu otsivale inimesele raha andma või süüa pakkuma?
Kui paljud teist tõstavad tänavalt prügi üles, sest see ei ole ilus?
Kui paljud võtavad vastutuse inimkonna eest? Kui paljud lähevad appi, kui näevad kedagi liiga raskete kottidega?
Kui paljud tegelikult armastavad ennast tingimusteta? Kui paljud oskavad armastada kedagi teist?

***
Kes me üldse oleme ja kuhu see maailm niimoodi välja jõuab?
***
Mida me tegelikult tahame?
***
Kas me tegelikult ka tunneme neid tundeid, mida me tunneme, või on ka see ühiskonna pealesurutud käitumismall, mille me oleme omistanud?
Ühiskond ei tule meiega enam toime, sest meid on liiga palju..
Rahustid, antidepressandid, tuumapomm?

Otsin oma meest..

Ma ei ole teda ammu näinud.. Ma ei mäleta enam sedagi, milline oli tema lõhn ja värvid... Kunagi oli mul keegi, kes armastas mind, oskas mind hinnata ja leidis mind minu seest üles.. Kunagi olid need hetked minuga koos väärtuslikud ja õnnelikud. Ammustel aegadel me naersime ja tõime üksteisele järgmisse päeva kaasa meie mõttekillud..
Ma ei ole teda ammu näinud..

Ma ei mäleta enam, mis tunne on olla armastatud, kaitstud ja hellitatud.. Ma ei mäleta enam, millal viimati ma tundsin sinu käsi enda ümber, sinu suudlust, sinu kirge, hoolivust ja headust... Ma ei mäleta enam sinu nägu.. Su lahkeid silmi ja naeratust..
Me armastasime üksteist rohkem, kui taevas on tähti..
Ma ei ole teda ammu näinud..

Me igatsesime üksteise järgi, kui ei olnud mõned hetked näinud.. Need tundusid väljakannatamatud. Meile meeldis arutada maailma asju ja lubada üksteisele, et meist küll sellised ei saa.. Meile meeldis sõita tundmatutesse kohtadesse, sest seal oli põnev.. Meile meeldis teha metsapeatusi.. Mõnikord ka pikemaid.. Meile meeldis laulda meie lemmiklauludele kõvasti kaasa, sest see väljendas meie unustamatust armastust üksteise vastu.. Meile meeldis käia seenel, sest me ei teadnud, mida me kokku korjame.. Meile piisas õnnest leida seen..

Ma ei ole teda ammu näinud.. Kui te peaksite teda kohtama, siis andke teada, sest ma olen teda väga kaua otsinud ja oleksin väga tänulik sellele, kes ta leiab.
Ootama jäädes,
K.

Kui kõige tähtsam alusmüür sinu all hakkab pragunema, siis millest haarata kinni? Kui sa oled kõik sellele alusmüürile ehitanud, mis sinu jaoks on vähegi elus tähtsust omanud, siis mis sulle jääb kui müüri enam ei ole, mis seda kõike püsti hoidma peaks?
Kas siis ei teki uppuja tunnet, kui näed oma kallimaid aardeid tühjusse kadumas jätmata isegi kaja, mis meenutaks eilset?
Kui kuratlikult ilus võib olla valu, kui ta neelab kõik muud aistingud ja emotsioonid, täites sind makromaailmani välja, kust ükski kvantfüüsika teooria teda enam välja ei kanguta ilma, et iga osake valu ei mäletaks...
Kui hämmastav võib olla tühjus, kui valu on korraks läinud... See tükk mustrit tapeedil võib tunduda isegi elav, kui palju vaadata... Kuid valu läheb ainult selleks, et tulla tagasi ja iga korraga on see võimsam, õõnestades sind kuni tühjuseni... Siis ta enam ei tule, sest midagi ei ole enam võtta.. Nagu tühi kokkukäkerdatud piimapakk ärkad lõpuks filmis, kus sina mängid peaosa- sinu elu. Inimesed su ümber on võõrad, sest sa ei mäleta neid... Mis tunne oleks alustada oma elu täiesti uuesti.. Ilma mälestusteta? Täislobotoomia?
Tasub ehk proovimist?
Btw...Kui konnadest saavad muinasjutus printsid, siis kesasjad printsessiks saavad? Totaalse muutumise peategelased?