Mõnikord, kui sa seisad silmitsi ilmselt raskeimate otsustega oma elus, võib juhtuda, et sul ei lastagi neid teha.
Elu otsustab sinu eest.
Ja pärast enam ei teagi miks.. Kas oled liiga kaua otsuse tegemisega viivitanud või kartnud liiga palju muutusi, mida otsus kaasa tuua võiks..
Jääb ainult üle mängida mõtetega, mis oleks olnud, mis oleks saanud, kas oleks teisiti olnud parem või hoopis halvem..
 Jääb üle leppida, sest valik on tehtud.. Lõplikult..
 Üks päev on juures, kus kurb olla on lubatud.

Lihtsalt olla ja mitte kunagi enam tunda
tundub maagiliselt kutsuv, vabastav..
Ja minna, mitte kunagi enam tulla
on unistus, üks suurimaist..

Vihata kõike.. Lihtsalt igaks juhuks..
Ja keerata selg- nugade jaoks
Mis muud teil ongi mulle anda
kui vaid valuvihkamise õpetust

Ma annan alla ja annan andeks
ma palun mõnikord
Kuid vihavalu lõkke alla
on hagu lõputult

Ma annan alla ja vihkan..
ainult vihkamise pärast..
Ma annan suud sulle, reetlikule
ja.. teesklen armastust.

Ma kukun kokku..
Olen tühjaks söödud..
Ma ammu armumist ei mäleta
Ma andsin ära.. Mineviku kanda
Kõik andsin ära.. järel räbalad..

Mu kirstul taskuid pole antud
ja kaasa midagi ei vii
Las võtavad.. Ja kisuvad
Neid räbalaid, mis alles jäid

Ma lihtsalt lähen
Nii, nagu tulin
Üks hing,
Nii vihavalu täis..


 

Tarkusehambad

Kuhu ma peaksin panema kogu selle Armastuse , mille Elu on mulle kokku keeranud ja kingiks kaasa andnud?
 Kas segada see Kibestumisega, juua ära ja saada standardseks kassitädiks? Või anda kõik ära Tühjusele, kellel on alati ükskõik, kui palju ta saab või millest teda ilma jäetakse. Tühjus on alati tühi ja näljane.
Ühtlasi on tühjus mõnikord ka minu teine nimi.. Ise ka imestan, kuidas on võimalik, et tühi kott püsti seisab..
 Iga päev ketran oma tundeid edasi-tagasi ja enamus neist ei leia suubumiskohta.. Ongi lihtsalt edasi-tagasi, kuni tuleb uni.
 Iga päev vähemalt üks kord leian ma oma käe südamel, kui meenuvad need tunded, mis on seal kellegi jaoks.. Ja iga päev pean ma leppima sellega, et need tunded ei suubu kunagi kuskil mujal ega peegeldu tagasi loomaks ühinemise tunnetekeeriseid, kui selles käes, mis mu südant kinni hoiab.
 Lihtsalt.. Kogu see Armastus jookseb tühja möödudes Ajast, keda ma ammu enam ei märka.. Ajast on saanud lihtsalt kellaaegade jada ja justkui millelgi ei ole enam tähtsust. Ja justkui igast hetkest on kahju, kui käest lastud võimalusest. Reaalsus on lihtsalt hall argipäev ja mul oleks ilmselt tagumine aeg leppida, et draakoneid, ükssarvikuid ega printse valgel hobusel ei ole olemas.

Dance me to the end

Tüdruk istus tuimalt pargipingil ja proovis ennast rahustada, et kõik on ju hästi ja võibolla elu ongi selline.. Tuim.. Mittemidagiütlev ja kõik on sama.. Läänerindel muutusteta.. Kurbus proovis ära minna, kuid Tüdruk ei lasknud. "Ma ei ole veel lõpetanud", ütles väsinud Tüdruk.
 " Ma arvasin, et uues elus, mis mulle Õnn kinkis, on kallistused, hellused, puudutused, mängud, tähelepanu, tingimusteta Armastus.. Sain ainult raamid, mu tiivad kärbiti, öeldi, kuhu poole on normaalne lennata ja mis on viisakas. Ma ei saa enam aru, mis on mis ja kes ma olen.. Kaotasin ennast Usalduse libedal jääl ja kardan, et kukun" ,puistas Tüdruk südant. Kurbus vaid hoidis Tüdrukul käest, lootes, et ei juhtuks see, mida ta kõige rohkem kartis.
"Äkki sa vajadki seda pausi, tuimust, et anda aega oma südamele paraneda, sulada jälle tervikuks?Võibolla on see paus vajalik, et saaksid reastada oma mõtted ja väärtused tähtuse järjekorda, et ühel hetkel olla jälle tervik?", andis Kurbus endast kõik, et proovida Tüdrukut korrakski mõtlema muudele väärtustele, ent Tüdruk oli tühi. Jälle on kõik antud.
 Kuid ta ei teadnud, et Tulevikul, Õnnel, Armastusel ja Elul on juba plaan.. Mitte küll viimistletud ja täiuslikkuseni lihvitud, kuid nähes Tüdrukut sellisena, tuli see kiiremas korras käiku lasta.
 Kurbus hoidis ikka veel tüdrukul kramplikult käest, kui nad tulid.
 " Mu armas, ära heida palun meelt. Meil ei õnnestunud kõik nii eelmine kord, kuid proovime seekord ennast ületada, et leiaksid jälle üles Naeru, et saaksid teritada oma Mõistust vahedate naljadega, et saaksid tagasi tiivad ja et Ebakindlus asenduks Enesekindlusega. Me mõistame nüüd, mis on see, mida sa vajad, et seista kindlalt püsti, et tunneksid ennast turvaliselt ja tahetuna", ütles Armastus, justkui tundes ennast süüdi ebaõnnestumiste pärast.
 " Ja miks ma peaksin teid uskuma?", küsis Tüdruk väga kahtlevalt, sest olid ju nemad need samad, kes kogu senise jama kokku keeranud on. "Laske mul parem minna..", ütles Elus, Armastuses ja Õnnes pettunud Tüdruk. " Mul ei ole enam plaastreid, et kokku teipida see jama, mis mu südamega on tehtud. Mul on otsas kõik niidid ja nõelad.. Ma annan alla. Las jääda nii.. Las ma istun siin Kurbusega ja kui mul veab, kutsub ta oma sõbrad Alkoholi ja Tühjuse. Jätke mind.. Saan hakkama.. Polegi mulle seda kõike vaja.. Ja see Lootus vedage ka minema.. Väsige lihtsalt ära juba!" nuttis väsinud Tüdruk, sest tal ei olnud enam Usku.
 Vaikides võttis tulevik rabeleva ja tervavaid klaasikilde loopiva Tüdruku sülle.. Et minna jälle teele.. Edasi sinna, kust enam tagasiteed ei ole.
 "Ma kannan su ära, lihtsalt proovi mitte rabeleda.. Sa võid endale sedasi kogemata haiget teha ja mulle ei antaks seda andeks", proovis Tulevik Tüdrukut rahustada, kuid Tüdruk ei hoolinud.. Raevukalt peksis ta oma väikeste rusikatega Tulevikku, Rabeles, nagu tapamajja viidav loom.. Kuid keegi ei hoolinud, sest nad olid kindlad oma plaanis. "See lihtsalt peab töötama või meid lastakse lahti" ütles Elu.

Aeg kiirustas pöörlejaid, et ajakangas ennast kiiremini keriks. Et Piin ei saaks oma tööd teha ja et Tulevik jõuaks kiiremini kohale..

"Kahju, et Aega nappis ja me ei saanud teha uut, vaid pidime otsima olemasolevatest parima", ütles Õnn, tundes ennast veidi süüdi. Armastus aga ruttas lohutama" sellest ei ole midagi.. Ma ju andsin endast kõik, et Tüdruk saaks, mida tema hing iganes ihaldab, et tema unistused saaksid täidetud ja karbitäie plaastreid, et süda saaks paraneda. ma näitasin Talle ka salaja, kuhu Tüdruk oma südame mattis, et paranemisprotsess saaks kiiremini alata."
 "Jah.. Muretsemiseks ei ole üldse põhjust, sest andsin Talle oma kogemuse ja teadmised igast elu valdkonnast, mida Tüdruk kindlasti väga hindab, sest eelmine kord need ununesid", arvas Aeg
 " Kindlasti meeldib talle auto, millega ta tööd tegema hakkab", itsitas Lootus. "PANEN OMALT POOLT TALLE KA OSA ENDAST, ET TA SUUDAKS MÕISTA MIND TÜDRUKUS", lausus Surm monotoonselt, kellel oli kõrini sellest sädistamisest.
 "Ahh.. Pehmendame seda kiiresti Loovusega, et  Tüdrukut sellest välja aidata", ütles ära ehmatanud Õnn kätevärinal, kartes, et ei püsi oma ülesannete kõrgusel..
 Lootus aga kõlgutas jalgu üle maailma ääre ja naeris. Ei muretsenud üldse. "Tikkisin Tema kätesse võlupuudutuse, mis oskab Tüdruku hingekeeled helisema panna ja muudab müra jälle kauniks sümfooniaks; unetuse, et ta jaksaks ära kuulata kogu Tüdruku Kurbuse ja Üksinduse; keerutasin Tema sisse katkematu igikestva Kannatlikkuse ja Järjekindluse, sest kartsin, et Tüdruk ehk ei usu muidu enam, et paremini on võimalik. Et Elu on elamist väärt" rääkis soe Armastus unistavalt.. " Ma andsin Talle võime panna Tüdruk unustama, andsin soovi olla olemas ja kaitsta teda kõikide maailma hädade eest, millega ta oma elus kokku puutuda võib" targutas Elu takka.
 Jäi üle vaid oodata, millal Tulevik Tüdrukuga kohale jõuab. oodata, millal Enesetusk muutub uuestisünniks..

Demons

 Sometimes I feel like
all the demons in the world
find a safe place in my head..
 And oh.. They are playful
Games with my mind
are their masterpiece
They make you forget
the word "peace"

I often play along
Just to survive
Just to beat them
in their own game

I never live, though I never die
It's just the game we play

I give them a piece of me
And they feel winning
I seem to be defeated
But then I rise

Back from the dead
Stronger than ever
Just to make them
beg for their lives

I let them live
Im no killer
But I order them
to find a new brain

 Mul on võõra mehe habemekarvad minuga koos vannis.Ma vähemalt loodan.. Või noh.. Tahan nii mõelda.. Mitte päris võõra.. Ilmselt olen ma teda ikka korra näinud.. Proovinud aimata tema muusikaeelistust ja küsinud tema käest, kuidas elu teda kohtleb.. Ta läks Lennujaama ja tunde hiljem avastasin, et ta oli mulle endast midagi maha jätnud.. Voorin sageli lennujaama vahet nagu poolemeelne.. Justkui lootes, et äkki nüüd küsib keegi, et kas sa ei tahaks minuga seda reisi koos läbi teha?
 See kogemata unustatud asi, minu jaoks kingitus, mis autosse jäeti, oli habemeajamisžilett. Täiesti toimiv ja ma ei ole raiskaja oma natuurilt.. Pigem pillaja, kuigi pillan ja sillerdan ennast sageli tühjaks ja taastumine võtab tohutu aja..
 Leides, et vannivesi liiga kuum on, jäingi silmitsema seda unustatut, minu jaoks kingitust.. Keerutasin seda käes ja otsustasin tänada tundmatut, kellega üheks hetkeks teed ristusid ja lubasin kasutada seda mehhaanilist pardlit sihtotstarbeliselt, ehk et siis karvade eemaldamiseks.
 Saanud vannivee parajaks, teades, et boileris tänu sellele apsule sooja vett enam ei ole, astusin tõsiselt vanni, hoides käes kellegi habemekarvu täis žiletti.
 Proovides istuda, pigistasin silmad kõvasti kinni kuumuse pärast ja pigistades žiletti, justkui see oleks sõbra käsi, mida rasketel hetkedel ikka pigistatakse..
 Saanud sellega hakkama, udjasin žiletiga seni vannivees, kuni viimane mälestus pardlil ja pardlist unutud oli... Vannivee unustuste riiki, kuhu kaob nii mõnigi minu mõte.. Ikka ainult selleks, et saaks sündida mõni uus.. Teistest etem.
 Panin pardli käest ja lugesin raamatut, proovides saada mõtteid eemale peaaegu tundmatust mehest, kes on seisnud ilmselt mitmeid kordi selle pardliga peegli ees.. Huvitav, mida ta nägi, kui ta endal habet ajas? Kas ta julges seal seistes oma hirmudele otsa vaadata, või ta nägi ainult keha, mille hing on endale koduks valinud?
 Ma ilmselt ei saa seda kunagi teada ja see annab minu fantaasiale suurepärase võimaluse heegeldada selle mehe ümber salapärane, kuid katkematu uduloor, mida ma kasvatan või kahandan vastavalt enda äranägemise järgi.. Iga kord, kui žiletti kasutan..

Reha

Olen homme parem, kui olin eile Olen homme parem, kui olin täna Ehk musta merd homme seilan Tehtud vead, need kingin ma ära Alustan algusest, uuesti üksinda Kirjutan peatükki esimesed read Valan välja, annan ära, tuimestan Kõike, mis seda vajab Annan Su ära, ei.. homsesse kaasa ei võta Sest tulevik algas täna Mul pole Su elus kohta. Ja ära ütle, et kui või ehk või aga Ma näen ju, tundsin Su endas ära Sa oled mu vabandus, argus ja suutmatus Sa oled mu nice and slow Sa oled mu tahaneitaha Sa oled mu tulevikuta õnnehetk Lootuste viljatu põllumaa Sa oled mu kius, sarkasm ja naer See leek, mis on määratud surema Sa oled see, kes minust teeb paha Sa oled mu kurbus, mu hingele keha Mu vaikus ja igareedene reha Sa oled see armastus, kes meelde tuletab Minu sees elavat jumalannat Keda ma iga päev matan ja materdan Ta ei tohi olla, ta ühiskonnale on liiast Sa oled mu südame pisarad Sest just nii saan ka mina nutta Sa oled mu sinine, mu esmaspäev Mu pohmakas, mu  vaikiv raev Sa oled see mõõk mis kivisse raius "ma tahan" Sa oled see värv, mis mu kurbusesse tagasi tõi sära  Vaid selleks, et meenutada mulle mu surelikkust ja tahet olla vaba Või just seotud.. Ilma ahelateta.. Sa oled minu hinge vaikiv nutt Ei lõpe hästi iga muinasjutt.