Ta vihkas iseend,
nii intensiivselt, et maksis kätte kõigile ,
kes teda armastasid.

See oli tema viis
panna end kannatama, see oli tema viis
paluda rohkemat.

Kui tähtis on silmale nähtamatu ja ainult südamega näeb hästi, siis mulle jääb nagu selgusetuks, miks meil seda ülejäänud kremplit vaja on?.. Hämamiseks? Ehk et siis ju võikski olla kogu aeg öö ja ainus, mis meis oleks mateeria, oleks süda..
Fredi küsis ükspäev, et miks süda lööb... Minu selgituste peale, et ala südamelihas ja vereringe ja nii edasi, tuli ainult lapselikult kannatamatu kordusküsimus: " emme, ma tean, milline on selle funktsioon, aga MIKS ta lööb? Kesse käsib??"
Tõesti? Kes käsib südamel verd edasi pumbata ja mis põhjusel üldse on elu maal? Kelle jaoks ja milleks on vaja?
Üleüldse, miks üldse midagi vaja on?
Tegelt mulle ei meeldigi üldse inimene olla.. Keegi võiks mind kassi pähe taltsutada ja kodustada... Kodustada vist on mind suht kerge, aga no taltsutamisega hakkab muidugi nalja saama:D
Aga.. Kes teab;)
Võib-olla ma ükspäev allungi provokatsioonidele ja lõpuks nurrun nii, et ise ka ei usu:)

Rraaaahh...

Kui sa ükspäev oled katki ja tahaksid kustutada kogu eksisteerivat maailma, siis tea, et mina tunnen sedasi täpselt iga päev, sest minu päevad on nagu öö- kogu aeg on pime ja ma ei näe mitte midagi... Welcome to my world!
Ma olen justkui marionett, kes ei suuda saavutada kontrolli oma tegude üle... Just nagu kuskil oleks keegi, kes tõmbab niite....
Ükspäev ma murran välja ennast sellest ringist ja astun minema... Ma ei tea, kes elab minu elu... Kes iganes ta ka on, ta teeb seda väääääga ebaadekvaatselt...
Ma tean, et ma ei tea mitte midagi.... Alguses tagasi...
Kes ma oleks, kui ma ei oleks mina.. Kas ma üldse oleks... Kas siis oleks midagi, mis meenutaks või käituks vähegi nagu mina?
Kopp on ees(mis annab muidugi uue võimaluse elus- ma võin vabalt ka karjääri teha:)...
Kas ma tohin lakata olemast?
Palun?????!!!

Numb...

Paar hirvehüpet, viis jänesehaaki ja läinud ma olengi... Hetk enne kustumist, sest tähed ei paista enam ja päikest ma ei näe, sest ta läks koos tähtedega looja, kutsudes kaasa kuu...
Kas te teate, mis tunne on surra janusse, olles rinnuni vees?
No vot... Ma juba hakkan vaikselt aimama...
Üldiselt peaks asjad niimoodi käima, et kui su keha ja vaim on väsinud, siis keha saadab ajule signaali, et nagu kebi lebosse... A mul on mingid vastuvõtjad vist rikkis, sest nagu ma mõnikord haigutan küll, aga magada ei mõista ma juba kaks kuud... Tõeliselt võigas on hommikul kell neli silm lahti teha ja ennast üles vihastada selle peale, et ise magada ei mõista... Mõnikord ma jonnin ka.. Ega ikka ei tõuse küll üles.. Vedelen siin... Ootan, millal kell heliseb, et oleks nagu normaalsem vähe...
Tegelt ma ootangi kogu aeg...
Ma saan aru, et Õnnel on nagu vääga tihe töögraafik ja nii mõnigi kord on ta juba peaaegu koputanud mu uksele, aga no vanad kunded on hakanud käest libisema ja ta on raudselt pidanud nende juurde minema, andes endale lubaduse, et küll ta minu ukseni ka jõuab.. No muidugi on see talle ka nüüd minu poolt kole tülikaks tehtud, sest mul on kombeks tihti kolida... Vat kui käib vanu uksimööda...
Siis on nüüd küll sitasti... Kellelgi on Õnne visiitkaart?? Ma helistaks talle ise...

So this is Good Bye

..No..You dont have to tell me...