Numb...

Paar hirvehüpet, viis jänesehaaki ja läinud ma olengi... Hetk enne kustumist, sest tähed ei paista enam ja päikest ma ei näe, sest ta läks koos tähtedega looja, kutsudes kaasa kuu...
Kas te teate, mis tunne on surra janusse, olles rinnuni vees?
No vot... Ma juba hakkan vaikselt aimama...
Üldiselt peaks asjad niimoodi käima, et kui su keha ja vaim on väsinud, siis keha saadab ajule signaali, et nagu kebi lebosse... A mul on mingid vastuvõtjad vist rikkis, sest nagu ma mõnikord haigutan küll, aga magada ei mõista ma juba kaks kuud... Tõeliselt võigas on hommikul kell neli silm lahti teha ja ennast üles vihastada selle peale, et ise magada ei mõista... Mõnikord ma jonnin ka.. Ega ikka ei tõuse küll üles.. Vedelen siin... Ootan, millal kell heliseb, et oleks nagu normaalsem vähe...
Tegelt ma ootangi kogu aeg...
Ma saan aru, et Õnnel on nagu vääga tihe töögraafik ja nii mõnigi kord on ta juba peaaegu koputanud mu uksele, aga no vanad kunded on hakanud käest libisema ja ta on raudselt pidanud nende juurde minema, andes endale lubaduse, et küll ta minu ukseni ka jõuab.. No muidugi on see talle ka nüüd minu poolt kole tülikaks tehtud, sest mul on kombeks tihti kolida... Vat kui käib vanu uksimööda...
Siis on nüüd küll sitasti... Kellelgi on Õnne visiitkaart?? Ma helistaks talle ise...