Ma ei suuda ka rääkida..
Ma lihtsalt hoian ennast elus, et ei peaks surema. Ma lihtsalt seisan püsti, sest kukkumine ei oleks viisakas. Ma lihtsalt ei anna alla, kuigi võitlemine oleks liiast.
Ma tean, et ma ei tea mitte midagi.
Ma olen sama võõras oma elus, kui sina.
Ma tahaks olla kiire, kui tuul, vaba kui lind, terve, kui purikas... Õnnelik..
Aga.. Ainus, mis mul on, on üks pidev ja lõpmatusena näiv ellujäämiskursus..
Ja niiiii paljudel asjadel ei ole mõtet ega väärtust...
Ja üks väheseid väärtusi, mis mul on, ma andsin sulle.. Teadmata, et.. See lõhub midagi ära..
Midagi, mis nüüd on puudu, midagi, mis loodab, et keegi seob ükspäev mul silmad kinni ja viib mind kättpidi talutades minu unistustekoju.
Justkui elul ei olekski midagi muud pakkuda, kui.. Üksindust..
Ja.. Oma mõtetes oleme me üksi kõige rohkem..