Tarkusehambad

Kuhu ma peaksin panema kogu selle Armastuse , mille Elu on mulle kokku keeranud ja kingiks kaasa andnud?
 Kas segada see Kibestumisega, juua ära ja saada standardseks kassitädiks? Või anda kõik ära Tühjusele, kellel on alati ükskõik, kui palju ta saab või millest teda ilma jäetakse. Tühjus on alati tühi ja näljane.
Ühtlasi on tühjus mõnikord ka minu teine nimi.. Ise ka imestan, kuidas on võimalik, et tühi kott püsti seisab..
 Iga päev ketran oma tundeid edasi-tagasi ja enamus neist ei leia suubumiskohta.. Ongi lihtsalt edasi-tagasi, kuni tuleb uni.
 Iga päev vähemalt üks kord leian ma oma käe südamel, kui meenuvad need tunded, mis on seal kellegi jaoks.. Ja iga päev pean ma leppima sellega, et need tunded ei suubu kunagi kuskil mujal ega peegeldu tagasi loomaks ühinemise tunnetekeeriseid, kui selles käes, mis mu südant kinni hoiab.
 Lihtsalt.. Kogu see Armastus jookseb tühja möödudes Ajast, keda ma ammu enam ei märka.. Ajast on saanud lihtsalt kellaaegade jada ja justkui millelgi ei ole enam tähtsust. Ja justkui igast hetkest on kahju, kui käest lastud võimalusest. Reaalsus on lihtsalt hall argipäev ja mul oleks ilmselt tagumine aeg leppida, et draakoneid, ükssarvikuid ega printse valgel hobusel ei ole olemas.