"Ta läks selleks, et mitte kunagi enam tagasi tulla", ütles Lein Kaotusele, kes kurvastas kõige rohkem". "Lase sel kõigel minna! Unusta, et tal olid need viivud sinu jaoks, rebi välja need mõõgad oma kehast ja vaata, homme paistab ühelt õmbluselt juba armkude", püüdis Lootus puruks Armastust lohutada, kuid armastus nuttis...
"Kõik, mida ma olen tahtnud on ainult anda, kuid minult on alati võetud rohkem, kui mul on anda ja nii, kestana, on mind jäetud alati üksi, sest siis olen ma väsinud ja jõuetu...Alati minnakse uut allikat otsima...", proovis Armastus Kaotusele selgitada ja Kaotus mõistis, õrnalt Armastusel pead paitades...
Kuid Lootus ei andnud alla- karjudes raputas ta Armastust! " See ei ole veel põhjus surra! Ei ole veel sinu aeg, sest sul on veel nii palju, mille nimel elada!!! See, et sa ei ole veel leidnud seda, mida otsid, ei tähenda,et see kõik ei oleks sind ootamas ja et võid kogu oma elu anda Kaotusele!!!"
Vaid Lootus nägi, kuidas Elu ja Surm selle peale noogutasid...
"SEEKORD TA PÄÄSEB...," ütles Surm Elule fakti konstanteerides."Mul on Talle veel nii palju anda, liiga palju on teda ootamas..Ma olen talle kudunud õnnesalli, kuid ta peab veel veidi ootama," ütles Elu Lootusele..
"Kui ma vaid saaksin, läheksin kiiremini edasi, sest minu võimuses on parandada kõik haavad", ütles kaastundlik Aeg, kuid Surm ja Elu raputasid ainult pead... "Me ei saa kelleltki võtta nende õppetunde",ütles Elu kurvalt.."Täpselt samamoodi peab nüüd Armastus õppima elama armidega, kuid ta ei unusta iial, et on armastanud".
Ka Surm teadis, millest Elu räägib...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar