Sa koputasid õrnalt mu uksele.. Ma olin valmis Sind vastu võtma, oma elu jagama.. Ma olin nii palju armastust Sinu jaoks kõrvale pannud, et sellest oleks piisanud Gruusia sõja lõpetamiseks.. Ma olin Sinu jaoks valmis pannud lugematul hulgal naeratusi ja pehmeid paisid. Ma ootasin Sind kui Inglit taevast, kui Kedagi, kes oleks tulnud mulle armastust õpetama... Kedagi, kes oleks pannud mind naerma, kui süda tilgub verd, kedagi, kelle puudutus oleks pühkinud mured mu teelt.. Kedagi, kelle eksistents oleks mulle andnud veel ühe põhjuse olla elus.. Olla olemas, sest mind vajatakse..
Sa koputasid veelkord... Tegin kiirustads ukse lahti, sest olid ju ammu ootatud ja ei tahtnud, et Sa ümber mõtleks.. Kui Sa tuppa astusid, ma tundsin, kuidas iga minu rakk kiirgab õnne ja annab endast maksimumi Sinu jaoks.. Sa ei pidanudki muud tegema, kui lihtsalt olema.. Ma ei näinud ühtegi ületamatut raskust ega ka takitust oma teel, sest mul ju oli minu Õnn:)
Ühel hetkel, kui Sa minu kujutletavast Sõbrast nähtavaks muutusid, ma nägin Su silmis pisaraid... Sina tundsid, et oled valel teel... Veel oli liiga vara anda maailmale lootust ja põhjust muutumiseks.. Sina polnud valmis eluks meie väljamõeldud maailmas keset egregore, ebajumalaid ja enesehävitamist..
Sa ei olnud veel valmis... Või ei olnud mina... Sind armastades ja Sinu tahet austades ma lasin Sul minna, oodates Sind alati tagasi..
Sa kindlasti tuled.. Võibolla teisel kujul või teisel moel.. Ma tunnen Su ära..
Ehk olen selleks ajaks juba parem, osates Sind hoida ja kaitsta ning Sinu eest võidelda.
Mine mu armas.. See oli Sinu valitud tee, mille pead läbi käima enne, kui tagasi tulla saad.. Või minu õppetund, mida kalliks pean..
With all my love...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar