Kadunud inimesele..

Kui ma istutaksin õunapuu, siis kuhu ja millise? Kui tugevad peavad olema juured, et juurduda ja võtta omaks uus keskkond? Kui lõigata juured ära, mis siis saab?
Loodus võiteb ennast elule?
Või ei näita välja, et ta on surnud..
Minu esimene mälestus sinust oli, kui ema mind pimedal teel sinu kukile tõstis.. Kohutav, kuidas ma kartsin-isegi nutta ei julgenud.. Ema sai arvatavasti aru, ja poetas, et ära karda, kuid sinust õhkus ükskõiksust ja külmust..
Sellest ja veel paljudest seikadest võin järeldada, et sulle on omane peita ennast iseenda eest teravate naljade ja kujutletava enesekindluse taha. Sa ei armasta kedagi, sest see pole sinu võimuses.. Sest sa ei armasta ennast..
Sa peidad ennast tarkuse taha, mis ei too kellelegi õnne, sa mõtled teaduse ja usu enda jaoks lahti, mõistmata, mille jaoks tegelikult need teadmised on, millest need on tekkinud ja milliseid eesmärke need meie maailmas teglikult teenivad.
Minu teine mälestus sinust on sina meie suures toas kitarri mängimas, palju rahvast oli, kuid ma ei mäleta kedagi teist. Sina tõusid minu silmis esile.. Sa mängisid haaravalt viies mind kuhugi mujale, kus ma varem ei olnud käinud..
Kui palju kordi sa oled tundnud, et oled alguses tagasi? Kui palju kordi sa oled tundnud, et oled alguses tagasi puhta lehena? Sa teostasid ennast, aga sa ei ole õnnelik?
Minu kolmas mälestus on sinu nätsunärimine ja kui ma küsisin, et mis sa sööd, siis sa ütlesid, et sinul on selle jaoks veel vara.. Ma tahtsin tegelikult jubedalt sulle tõestada, et tegeliult olen ja juba väga suur tüdruk ja et usalda mind ning sa näed, et nätsu nätsutamine ei ole just kõige suurem teadus:)
Kergem on ju öelda et ära tee kui anda võimalus. Kergem on tänitada, kui olla toeks.
Minu neljas kindel mälestus on esimene armulaud ja sellele eelnev pihtimine.. Mul oli ilusti selgeks õpitud esimene lause, mida kappi kobides öelda ja paar pattu ka välja mõeldud sest ega ma päris kindel ei olnud, mis see patt on, aga kui ilma nendeta ei saa, siis tuleb need välja mõelda, muidu ei sobi ma konteksti..
Siis sa saidki teada, et olen olnud emale paha laps ja ei ole vanainimest üle tee aidanud.
Ma mäletan su toa lõhna, kui me emaga aegajalt sinna külla tulime.. See oli tegelikult sinu lõhn..
Minu esimene armulaud oli vaikne aga minu jaoks tähendas see palju, sest ma ei pidanud enam uksi paugutades kirikust välja minema, näitamaks oma arvamust sellest suurest diskrimineerimisest.
Ja varsti pärast seda sa läksidki.. Kuskile ära..
Sa oled loobuja ja oma õiguse taganõudja suutmata ennast integreerida, sa ei näinud enam siin kohta.. Tean seda tunnet.. Lihtsalt ei kuulu enam konteksti..
Tunned, et sina oled läinud hoopis teist suunda kui ülejäänud sinu kõrval..
Me kohtusime uuesti, kui Fredit ootasin.. Mul ei oleks enam sind väga vaja läinud, kuid tahtsin teada, kas sa tahad ka Fredi puhul kaugeks kõrvalseisjaks jääda, mida sa ka tahtsid.. Võimalik, et sa ei teadnud isegi, mida sa tahad või millist seisukohta võtta.
Nüüd, tänaseks on mul sind vaja- ma tahan teada, millised on minu juured, ehk kes mina olen, kust ma põlvnen ja millised on minu sugulased ja kes oled sina.
And dont give me that bull shit, et sul pole mulle midagi pärandada.. On küll! Sinu mälestused, headus ja rõõm! Juured!