Kui kõige tähtsam alusmüür sinu all hakkab pragunema, siis millest haarata kinni? Kui sa oled kõik sellele alusmüürile ehitanud, mis sinu jaoks on vähegi elus tähtsust omanud, siis mis sulle jääb kui müüri enam ei ole, mis seda kõike püsti hoidma peaks?
Kas siis ei teki uppuja tunnet, kui näed oma kallimaid aardeid tühjusse kadumas jätmata isegi kaja, mis meenutaks eilset?
Kui kuratlikult ilus võib olla valu, kui ta neelab kõik muud aistingud ja emotsioonid, täites sind makromaailmani välja, kust ükski kvantfüüsika teooria teda enam välja ei kanguta ilma, et iga osake valu ei mäletaks...
Kui hämmastav võib olla tühjus, kui valu on korraks läinud... See tükk mustrit tapeedil võib tunduda isegi elav, kui palju vaadata... Kuid valu läheb ainult selleks, et tulla tagasi ja iga korraga on see võimsam, õõnestades sind kuni tühjuseni... Siis ta enam ei tule, sest midagi ei ole enam võtta.. Nagu tühi kokkukäkerdatud piimapakk ärkad lõpuks filmis, kus sina mängid peaosa- sinu elu. Inimesed su ümber on võõrad, sest sa ei mäleta neid... Mis tunne oleks alustada oma elu täiesti uuesti.. Ilma mälestusteta? Täislobotoomia?
Tasub ehk proovimist?
Btw...Kui konnadest saavad muinasjutus printsid, siis kesasjad printsessiks saavad? Totaalse muutumise peategelased?