Kummaline maailm...

Sündides on meil kõik olemas- usk endasse, armastus, usaldus, eneseväärikus, meie ise. Ja siis saadetakse meid vanemate juurde, kelledel on juba täislobotoomia tehtud- nad on ennast kaotanud ja neile on selgeks tehtud, et kõige tähtsam siin maailmas on olla ori, elada võlgu, olla üks massist, mitte julgeda erineda, suruda oma emotsioone alla ja süüa rahusteid.. Kõige tähtsam on ju olla normaalne ühiskonna poolt kehtestatud normide järgi..
Ja siis antakse meile beebi, kes on isiksus oma arvamuse ja tunnetega, mida me ju ometi ei respekteeri, sest meie arust on tähtis, et laps kuulaks sõna, sööks talle ettenähtud toitu, läheks meile sobival ajal magama ja jumala eest ei ole tema asi esitada küsimusi või veel hullem- avaldada oma arvamust.. Hästikasvatatud lapsed nii ei tee!
Hästikasvatatud laps tahab rõõmuga sulanduda massi ja saada orjaks, mitte ei vaidle ja ei esita meie meelest küsimusi, milledele vastuseid me ise ammu ei ole otsinud, sest teadmatuses olla on turvaline.
Mitte mõelda on turvaline..


***

Esimene õpitud oskus vanematelt on manipuleerimine. Nad õpivad jonnima, et saada oma tahtmist, nagu meie oleme nendega manipuleerinud, et nad vait oleks, magama jääks, sööks või mängiks omaette... Suurima rõõmuga ostab ema lapsele kommi, saades kätte lubaduse, et viimane näiteks käituks ilusti suguvõsa kokkutulekul, ärilõunal või mõnel veel jubedamal koosviibimisel.. Miks ta ei võiks lihtsalt laps olla.. Nii ei õpeta teda ju teistega arvestama! Lõpptulemus on see, et kui laps on suhtes ja talle sobib nii, siis võib ta vabalt ähvardada ennast ära tappa, kui teine pool peaks tahtma jalga lasta.. Halval juhul ta nii juhtubki, aga siis ei ole süüdi enam ju vanemad vaid sitt mees või naine, et ei osanud hinnata meie võsukese armastust.. Ostetud lapsed ei tea, mis asi on armastus, sest seda ei saa osta..

***
Ja siis õpivad nad valetama, sest meie teeme seda ju iga päev suurima rõõmuga. Räägime neile muinasjutte õnnelike lõppudega, jõuluvanad ja Peeter Paan.. Kured ja kapsalehe all kasvavad lapsed kuulub ju lapsevanema kohustuslikku arsenali.
Lapsevanematel on mingi kummaline arusaam, et laps on veel liiga väeti või loll, et saada aru või kanda tõe raskust oma õlgadel. Sageli me valetame ka selleks, et last niiöelda valust säästa.. Me teeskleme, et meil on kõik hästi ja tunneme uhkust selle üle, et lapsed ei näe meie valu, kurbust ja pettumusi.. Me arvame, et me oleme siis tugevad..
Ja mis see siis meie lastega lõppkokkuvõttes teeb?
Kõigepealt nad valetavad sulle, et mina ausõna ei olnud see, kes selle ilusa vaasi ära lõhkus.. Siis juba jõuab ta järgmisele levelile, hakates valetama iseendale, sest kui sa juba endale suudad midagi selgeks teha, siis ei reeda ju miski sinu käitumisest, et sa valetad. Ja ühel hetkel ei saagi inimene enam aru, kellele ta valetab ja miks.. Ta enam ei tea, kes ta on, sest ta on endale hästi valetanud.. Aga ta oskab suurepäraselt teeselda seni, kuni ta lõpuni läbi põleb... Ja siis hakkab ta ennast uuesti otsima, tarbib narkot, antidepressante või rahusteid, sest miski peab ju aitama tal edasi teeselda.. Oma emotsioonide ja arvamuste väljaütlemine on ikka ju nõrkus küll! Ja kõige raskemaks ülesandeks saabki lõpuks see "olla mina ise"!
Kõigepealt me avastame, et me ei saa kedagi enda ümber usaldada ja kõige hirmsam avastus saab olema veel see, et me ei saa ka iseennast usaldada, sest me oleme õppinud suurepäraselt endale valetama..

*****

Ja kõige kummalisem ongi selle kõige juures see, et me kaotame lõpuks kõik, mis meil sündides olemas oli...
Siis me hakkame ennast uuesti otsima ja kui hästi läheb, siis me leiamegi lõpuks enda üles.. Aga siis hakkab meie elu vaikselt otsa saama. Õnnelik on see, kes leiab ennast uuesti üles, enne kui tal tuleb uuele ringile minna ja jälle otsast alata..
Vaateavad avanevad ja sulguvad ja kedagi ei huvita, miks, sest teadmatus on ikkagi jätkuvalt turvaline...
Veel turvalisem on mingisse elutsükklisse kinni jääda ja elada seda korduvalt läbi, mitte minna edasi järgmisse tsükklisse, sest äkki ma saan jälle haiget.. Äkki ma arenen?!


*****
Julgus on muidugi ka asi, mida igal võimalikul juhul maha tambitakse ja on täiesti tavaline, et inimesed lihtsalt vaatavad pealt, kuidas üks teist peksab, sest keegi pole ju andnud luba sekkuda, või keegi pole käskinud või issakene, äkki saan ise ka peksa, kui vahele lähen..
Me ei lähegi vahele, sest me ei ole enam inimesed, kellele läheb korda teine inimene.. Kui paljud teist lähevad prügikastist toitu otsivale inimesele raha andma või süüa pakkuma?
Kui paljud teist tõstavad tänavalt prügi üles, sest see ei ole ilus?
Kui paljud võtavad vastutuse inimkonna eest? Kui paljud lähevad appi, kui näevad kedagi liiga raskete kottidega?
Kui paljud tegelikult armastavad ennast tingimusteta? Kui paljud oskavad armastada kedagi teist?

***
Kes me üldse oleme ja kuhu see maailm niimoodi välja jõuab?
***
Mida me tegelikult tahame?
***
Kas me tegelikult ka tunneme neid tundeid, mida me tunneme, või on ka see ühiskonna pealesurutud käitumismall, mille me oleme omistanud?
Ühiskond ei tule meiega enam toime, sest meid on liiga palju..
Rahustid, antidepressandid, tuumapomm?