Ma ei ole teda ammu näinud.. Ma ei mäleta enam sedagi, milline oli tema lõhn ja värvid... Kunagi oli mul keegi, kes armastas mind, oskas mind hinnata ja leidis mind minu seest üles.. Kunagi olid need hetked minuga koos väärtuslikud ja õnnelikud. Ammustel aegadel me naersime ja tõime üksteisele järgmisse päeva kaasa meie mõttekillud..
Ma ei ole teda ammu näinud..
Ma ei mäleta enam, mis tunne on olla armastatud, kaitstud ja hellitatud.. Ma ei mäleta enam, millal viimati ma tundsin sinu käsi enda ümber, sinu suudlust, sinu kirge, hoolivust ja headust... Ma ei mäleta enam sinu nägu.. Su lahkeid silmi ja naeratust..
Me armastasime üksteist rohkem, kui taevas on tähti..
Ma ei ole teda ammu näinud..
Me igatsesime üksteise järgi, kui ei olnud mõned hetked näinud.. Need tundusid väljakannatamatud. Meile meeldis arutada maailma asju ja lubada üksteisele, et meist küll sellised ei saa.. Meile meeldis sõita tundmatutesse kohtadesse, sest seal oli põnev.. Meile meeldis teha metsapeatusi.. Mõnikord ka pikemaid.. Meile meeldis laulda meie lemmiklauludele kõvasti kaasa, sest see väljendas meie unustamatust armastust üksteise vastu.. Meile meeldis käia seenel, sest me ei teadnud, mida me kokku korjame.. Meile piisas õnnest leida seen..
Ma ei ole teda ammu näinud.. Kui te peaksite teda kohtama, siis andke teada, sest ma olen teda väga kaua otsinud ja oleksin väga tänulik sellele, kes ta leiab.
Ootama jäädes,
K.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar