"Kuidas ma saan naerda, kui mu süda on loobitud kildudeks ja iga killu peal on eraldi trambitud, kindlustamaks, et enam kunagi ei saaks seda enam üheks tervikuks sulatada?", küsis Tüdruk ahastavalt Tuleviku käest. " Kuidas ma lähen edasi, kui mu reisipaunas on rohkem Valu, kui ma kanda jaksan? Miks ma küll lasin Lootusel ennast lollitada ja uskusin, et ükspäev on parem? Miks ma uskusin Õnne, kes lubas, et ta enam ei jäta mind? Miks ma uskusin Armastust, et Andestus on võti temani? Miks ma nüüd ei ole õnnelik, miks mind ei armastata, miks mul ei ole millelegi loota, uskuda või toetuda?!", ei suutnud ta uskuda justkui tema vastu sepitsetud vandenõud ja nuttes kogu Elu raskuse all põlvili kukkudes. Pisaraid pühkides võttis tulevik Tüdruku oma tugevatele kätele. " Tule, ma kannan su ära. Ma tutvustan sulle Vabadust."
" Ma ei taha tutvuda! Ma tahan lennata koos kotkastega, mitte elada koos kanadega! Tahan armastada ja olla armastatud! Tahan, et keegi nõuaks Eilse käest välja kõik minu õnnekillud ja mulle need Homsesse järele tooks, et keegi suudaks kodustada Õnne ja Armastuse, mitte mingit Vabadust! Mida ma hakkan peale Vabadusega, kui ma suudan selle täita ainult Üksinduse ja Kaosega?!", karjus Tüdruk, püüdes lahti rabeleda raudsest haardest, kuid Tulevik ei andnud järele.. Ta oli otsustanud. Aeg mängis kaasa ja aeglustas pöörlejaid, kuni valge, udusarnane ajakangas peaaegu seisma jäi, et tekitada vajalik Paus.
Tuul oli külm ja justnagu tahtis rebida veel viimast, mis alles oli jäänud kunagisest suurest hingest. Vihm langes pladisedes tänavasillutisele, laskmata ennast häirida kahest varjust, kes nagu ei paistnudki otsivat ulualust.. Nad olid teel.