Üksainus päev..

Mõned päevad on nagu Ootamine... Et midagi juhtuks, et mõnigi närv kuskil tuikaks, või et keegi tuleks ja küsiks " kas ma tohin sulle teha pai?".
Mõned aga on nagu Keeristorm.. Sa ei tea, kuidas see kõik algas, aga ühel hetkel sa ei mahu endasse ära.. Pea oleks nagu jooksvaid ja läbisegi karjuvaid mõtteid täis ning sul puudub täiesti ettekujutlus, kuidas neid integreerida, lahutada või liita, et iseendaga jälle sõbraks saada...
Mõned päevad on aga nagu Äike.. Müristamisel ei ole otsa ega äärt, kõik ärritab ja kõlab maailma lõpuna ja selle asemel, et püüda midagi parandada, jagub jõudu ainult müristamiseks..
Mõned päevad on nagu Paus.. Sa ei teegi midagi, sest olemine iseenesest võtab kõik jõuvarud ja jääb üle ainult loota, et homne on parem.. Siis ei jaksaks isegi paid vastu võtta..
Mõned on nagu Sügisvihm.. Mõnikord tahaks nutta enda eest, mõnikord sinu, nagu iseenda eest..
Mõned päevad on nagu Jaapani Õudusfilm.. Alati, kui arvad, et õud on nüüd möödas ja enam hirmsamaks minna ei saa, oskavad nad üllatada ja saa jälle leiad ennast ulmest..
Mõned päevad on nagu Maasikad Vahukoorega.. Kui nad on seeditud, ei mõtle sa nende peale enam, sest nad on otsas... Mõnikord harva küll tuikab meeltesse, et tahaks veel, kuid siis on ikaldus ja ei ole anda...


Aga on olemas üksainus päev, mis omistab kõikidele päevadele väärtuse, mõtte ja vajalikkuse. See päev on Armastus, mis värvib kõikide möödunud päevade mõtetuse vikerkaarevärvidesse ja iga päev minevikust on justkui sillerdav klaasikillumäng Tema silmades..
Seda päeva ootama jäädes,
K.