õmblustest hargnesin kaheks... ( Kata part one)

Kell on vähe, ma olen omadega täiesti läbi. Istun autos veel viimased minutid, kuulan ära viimased lood muusikat, mis justkui juhuslikult mängivad kaasa minu mõttetute mõtetega, vintsutan viimased sigaretid ja mõtlen jälle mõttetutele mõtetele. Mitte et nii mõttetu oleks, vaid tunnen ennast lihtsalt lollimalt kui laualamp. Kui tema veel oskab süttida ja kustuda, siis mina lihtsalt õrnalt kuumeneva hõõgniidina ei suuda sedagi. Niidina, mis kohe puruneks, kui oma saatust kuidagi teada ei saa. Ja nii olen paanikas ja segaduses.
Ja hakkan otsast peale- viimased lood muusikat, mis tuleb justkui enese seest, justkui oleks kõrvadest saanud valjuhääldajad, justkui pea oleks üks suur vastuvõtujaam, aga lained ei jõua kohale, ja ma kahisen. Vintsutan veel kaks sigaretti ja kuna vastuvõttu täna ei toimu, siis saadan midagi. Saadan sõnumi teele ja lähen magama. Aga ei, kui õrnhõõguv laualamp ei suutnud süttida, siis näed ei suuda kustuda ka. Ma laman voodis teki all, hoian kahe käega kõvasti kinni ühest anteniga vidinast ja ootan piiksu, nii ootan piiksu, ja und ei tule mul. Ja nii olen ma jälle väsinud, sest terve öö olen oodanud seda piiksu, mis laseks mul magama jääda ja lambil tule kustutada, et võiksin olla õnnelik nagu väikene laps ja näha kõige kaunemaid unenägusi, aga ei. Ja ma olen jälle väsinud ja mu käed on väsinud hoidmast piiksuvat vidinat. Ma tunnen et midagi on valesti, see on see vastik sisetunne, mida teinekord parem, kui ei olekski. Ja nii ootan midagi, mis ütleks et kõik on hästi kullake, nii ootan häid uudiseid, aga ei ühendu minu raadiojaam teispoolsusega. Ei aita siin Kõrvemaa metsade vanatargad, ega Rakvere mägede indiaanlased. Keegi ei suuda mind ühendada, ükskõik, kui kõvasti ma ei mediteeriks, ükskõik kui palju megavatte energiat ma endast välja kiirgan, ei lähe mu eeter mitte kuhugi, ega ei tule ka tagasi. Ja lamp ikka ei sütti, ainult väreleb ja mis sel tähtsustki oleks, sest ka morse mida saadaksin, jääks lainetena merele, ei tuleks ta tagasi ega läheks kuhugi. Ma olen kägaras tooli peal, ma ei nuta ja pole õnnelik. Ma pole enam õnnelik, nii nagu olen harjunud olema, ma pole enam nii õnnelik, kui mulle on vahepeal antud. Ja kui minu tohutult megavatte energiat täis topitud signaalid ei jõua kugi, vaid jäävad maakera stratosfääride vahele iseendaga võitlema, siis ei jäägi muud üle, kui hakata otsast peale, sellest kus alustasin- lähen kuulan omaenda kõrvadest tulevat kahisevat muusikat ja vintsutan veel mõned sigaretid ja ootan ja loodan, et ehk kuulen mina kellegi appikarjuvaid signaale, et teda aidata ja tunda ennast jälle õnnelikult, et hõõgniit ei puruneks vaid helendaks nii nagu varakevadine päike. Aga praegu ei suuda ma ka kõige parema mediteerimisega päikest hallide mädanevate pilvede vahelt välja mõelda.
Ja jälle kuulan kahisevat muusikat, vintsutan sigarette ja hoian kahe käega kinni antenniga masinast. Ja ma ikka ootan piiksu ja ma niiii ootan, sest ilma selleta ei suuda süttida laualamp ja ei tunne ennast elavana...
***
Tõstan reveranssi tehes oma nähtamatu kübara ja läinud ma olengi..
***